Doonormunarakud ja doonorseemnerakud

Munarakudoonorlus on protseduur, kus üks naine annetab enda munarakud teistele kasutamiseks viljakusravis.

Doonormunarakud ja doonorseemnerakud on viljatuse ravis kasutusel peamiselt meditsiinilistel põhjustel, näiteks muna- või seemnerakkude täielikul puudumisel või sugurakkude madala kvaliteedi puhul. Samuti saab doonorsugurakke kasutada juhul, kui esineb raske päriliku haiguse edasikandumise risk lapsele.

Munarakudoonorlus on protseduur, mille puhul vaimselt ja füüsiliselt terve kuni 35-aastane naine loovutab oma ootsüüdid (ehk viljastamata munarakud) naisele, kel rasestuda ei õnnestu. Doonori vajaduse põhjuseid võib olla mitmeid, näiteks munasarjade töö enneaegne lakkamine (enne 40. eluaastat), munasarjade arenguhäire, menopaus, korduvalt ebaõnnestunud kunstlik viljastamine (IVF) või naisepoolsete pärilike haiguste vältimine.

Doonorseemnerakke saavad kasutada paarid mehepoolse viljatuse puhul või naised, kel seksuaalpartner puudub. Eesti seadusandluse järgi on vallalisel naisel õigus kunstlikuks viljastamiseks doonori seemnerakkudega. Eestis on viljatusravi ja doonorrakkude kasutamist reguleerivaks seaduseks Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus.

LOE LISAKS:

Doonorlus

EstoniaRussiaEnglishGermanTurkey