Kehaväline viljastamine (IV lugu)

Kehaväline viljastamine võib tuua kaasa pisaraid, kuid see on ka uskumatu jõu, otsusekindluse ja rõõmu lugu. Siin on viimane neljast postitusest, kus naistel on võimalik rääkida oma lugu. Tõlge artiklist: 8 women talk honestly about the gruelling reality of IVF – and the joy it can bring (http://www.telegraph.co.uk/women/family/8-women-talk-honestly-about-the-gruelling-reality-of-ivf—and-t/).

REBECCA JA CLEO

Lapse saamiseks kulus poolteist aastat.

Rebecca: Kui mu meheõde 2013. aasta juunis rasedusest teatas, olin ma kade, kibestunud ja hirmul. Isegi teistest rasedatest möödumine oli raske. Ma kartsin kohutavalt, et mina ei jää kunagi rasedaks.

Minu ovulatsioon ei toimu regulaarselt. Alustasime ovulatsiooni indutseerimisega ning tasapisi muutusid igapäevased süstid, sagedased haiglaskäigud ja planeeritud seks tavapäraseks. Proovisime nii kaheksa korda. 2014. aasta juulis teatas arst, et me ei saa loomulikul teel lapsi ning lisas IVF-i ootejärjekorda.

Minu arvutuste kohaselt ma täpselt selles tsüklis rasedaks jäingi ja loomulikul teel. Just siis, kui lõpetasime kalkuleeritud proovimise. Mõni nädal hiljem tundsin end pundununa. Ma olin rase.

Kasvasin üles perekonnas, mis pole neil teemadel kuigi avameelne. Rääkisin oma viljakusmuredest väga vähestele inimestele. See muutis igapäevaelu, töö ja suhete säilitamise keeruliseks, kuna oli kurnav teeselda, et kõik on hästi. Ma soovin, et mu tüttreke kasvaks ausaks ja avatud nooreks naiseks, kes tunneb end oma nahas hästi ega karda teiste arvamust.

LAUREN JA BRAXTON

Lapse saamiseks kulus kaks aastat.

Lauren: IVF on kõige keerulisem etapp meie elus. See kurnab täielikult ja füüsiliselt, emotsionaalselt, rahaliselt. See võib sind murda ja lõhkuda abielu. Süstid on valusad ja iga päev toob uusi takistusi. Sul pole muud valikut, kui sellega lihtsalt toime tulla.

Kaks nädalat enne rasedustesti tegemist olid meie jaoks väga pingelised. Me olime kaks aastat oodanud, et näha positiivset tulemust. 20. veebruaril 2015 sain oma kaks triipu. Vereproov kinnitas rasedust ning kaheksa kuud hiljem, 14. oktoobril sündis meie imeilus poeg Braxton.

Mina ja mu abikaasa tulime läbi kõige hullemast ja mul on väga vedanud, et tema ja mu pere mind toetasid. Raskustest hoolimata teeksin seda uuesti ja tõenäoliselt peangi tegema, sest saime sel viisil enda poja ja laps on nende raskuste ületamist tuhandekordselt väärt.

Rohkem lugusid: http://www.agataphotography.co.uk/waiting-for-the-miracle

EstoniaRussiaEnglishGermanTurkey