Kas asendusemadus on tõesti ainult halb?

Surrogaatlus on olnud inimkonna elu lahutamatuks osaks palju kauem kui on kombeks arvata. Oma teoses „Paralleelsed elulood“ kirjeldab Vana-Kreeka ajaloolane Plutarchos (ca 46 – 120 pKr) Stratonika lugu, kes ei saanud oma mehele Deiotarusele järglasi anda ning pakkus talle võimalust eostada laps oma kauneima konkubiiniga. Oma naise ohvrimeelsusest vaimustunud Deiotarus lubas oma naisel valida konkubiinide seast naise arvates kõige sobivam.

Ajad on muutunud ning tänapäeval riikides, kus surrogaatlus on seaduslikult lubatud ja  IVF protseduuridega kõrval üheks viljatusravi meetodiks, valitakse asendusema elektroonilisest andmebaasist. Ajad on muutunud, aga küsimus, kuivõrd eetiline on kasutada üht naist teise õnne nimel, ei soiku. Teemakohased artiklid meedias on tihtipeale täidetud võrdlustega nagu „beebitehas“ või „emaka üürimine“. Kahjuks – ehkki arusaadavatel põhjustel – ei ole avalikult kättesaadavat statistikat asendusemade haridustaseme ja sotsiaalse staatuse andmetega, aga vaevalt kõik naised, kes avaldavad soovi olla asendusema, elasid enne protseduuri vaesuse piiril. Vaevalt ei ole nende seas naisi, kes ei soovi aidata puhtast südamlikkusest. Räägib Olga Patrina, 33-aastane kolme bioloogilise ja nelja surrogaatlapse ema Venemaalt: „Lihtsam on sünnitada, kui maksta hüpoteeki!“ Kui esimest korda sai ta asendusemaks puhtalt raha teenimise eesmärgiga, siis järgmisi lapsi sünnitas ta juba oma tuttavate jaoks, soovides neile puhtsüdamlikust heatahtest kogeda lapsevanemaks olemise rõõmu. Hetkel, kui asja rahaline külg ei ole enam prioriteet – Olga on enda rajatud Asendusemaduse ja doonorluse keskuse juhataja – plaanib ta (intervjuu tehtud 2017.a.) olla uuesti asendusemaks oma sõbranna jaoks, kellel ei ole õnnestunud 10 aasta jooksul lapsi saada. Inimlikult sellesse olukorda suhtumine võib väga erinev olla, aga peab tõdema, et tegemist on ikka teadliku sünnitamisega. Lisaks on riike, kus seadusega on eelkõige kaitstud asendusema õigused. Näiteks Inglismaal peab tulevane pere pärast lapse sündimist saama asendusemalt kirjaliku loa (parental order) tema sünnitatud lapse lapsendamiseks. See on hea näide, et surrogaatlus ei ole ainult kolmanda maailma riikide tulu allikaks, vaid ka arenenud ühiskonnas rakendatav viljatusravi meetod. Seaduslikult on see rangelt piiratud ning võimaldatud ainult teatud meditsiinilistel näidustustel ja ei ole kommertsalustel osutatav abi.

Viljatus on Eestis ja eriti Lääne-Euroopas süvenev probleem. Harva leidub selliseid naisi nagu Ugandas elav 38 lapse ema Mariam Nabatanzi Babirye. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel lastetuse probleemiga puutub kokku üle 10% naist (arvesse võetakse püsisuhetes olev naine, kes ei saanud viie või rohkem aasta jooksul rasestuda). Laialt levinud viljatusravi protseduurid ei sobi teatud meditsiinilistel näidustustel, kui näiteks naisel on ühel või teisel põhjusel emakas eemaldatud. Sel juhul ongi ainuke lootus emaks saada surrogaatlus. Kuna Eestis ei ole asendusemadus seaduslikult lubatud, jääb Eesti naistele ainuke võimalus – minna teise riiki, kus protseduur on seadusega reguleeritud. Kuni aastani 2016 oli surrogaatluse „Mekaks“ India, kuid tänapäeval on asendusemadus seal lubatud ainult India kodanike puhul. Alternatiivid on ka Ameerika või Gruusia, kus surrogaatlust reguleerivad seadused kehtivad juba mitmeid aastaid (vastavalt 1980 ja 1997), ning nende riikide kultuuriruumis suhtutakse protseduuridesse ja asendusemadesse väga tolerantselt.

Senikaua kuni Eesti ühiskonnas arutelu asendusemaduse teemal ei arene, otsivad probleemi ees seisvad naised lahendusi unistuse täitmiseks – olgu selleks siis kasvõi asendusemadus välismaal, olles veendunud, et nende anamnees ei peaks piirama nende õigust õnnele.

Meie kliinik ei propageeri ja ei teosta surrogaatlust, kuid meie viljatusravi protseduuridega saab tutvuda meie koduleheküljelt, või pöördudes meie naistearsti Sirle Randoja poole.

EstoniaRussiaEnglishGermanTurkey